Ajakirjanik Suzy Menkes, kes juhtis moekajastust Rahvusvaheline Herald Tribune (nüüd Rahvusvaheline New York Times) alates 1988. aastast ei jaga oma isiklikke moevalikuid. (Lõppude lõpuks, mis kasu on moekriitikust, kes ei alusta oma päeva näiliselt neutraalsel pinnal?) Seega oli huvitav õppida et Menkes plaanis Christie'si kaudu oksjonil maha müüa suure osa oma garderoobist, paljastades oma disainerieelistused väljaspool ilmselge. (Igaüks, kes on aastate jooksul Menkesi jälginud, teab, et tal on kalduvus Issey Miyake.)
In My Fashion: Suzy Menkesi kollektsioon, sisaldab rohkem kui 80 tükki Menkesi kapist: Christian Lacroixi mantlid, Emilio Pucci vahetuskleidid ja isegi padi Chaneli lennuraja näituselt. Veebioksjon lõpeb täna ja mul oli õnn Menkesiga e -posti teel suhelda (kujutan ette, et ta veedab selle lühikese aja moe ja kevade vahel näitab aiandust Inglismaa maapiirkonnas) kollektsiooni kohta, aga ka selleks, et saada oma mõtteid tänapäeva moest: hullumeelsetest hinnatõusudest kuni põnevaima rajani näitab.
Fashionista: Te pole kunagi rääkinud palju oma riietest: disaineritest, mida kannate, sellistest asjadest. Miks tundus, et nüüd on õige aeg lasta kõik oma garderoobi? Suzy Menkes: Ah, ha! Aga ma olen olnud väga tark. Need on minu riided, mis katavad 25 aastat 60ndate lõpust 90ndate alguseni. Ma ei räägi praegustest disaineritest, vaid neist, kes on saanud moeajaloo osaks: Ossie Clark, Bill Gibb, Jean Muir, Emilio Pucci ja Yves Saint Laurent, sest nad on kahjuks möödas ära. Christian Lacroix, sest ta on nüüd ooperi ja teatri kostüümikunstnik. Nii et ma ei anna disainerite kohta tegelikult palju-kuigi olen neid kõiki armastanud.
Millised on kollektsiooni lemmiktükid ja miks? Mulle meeldivad Pucci tükid, sest need on osa minu enda moeajaloost. Käisin Firenzes koos oma sõbra Idanna Pucciga, Emilio õetütrega, kui olin vaid 19 -aastane. Tema värvilised, kaunilt kujundatud saated olid ilmutus. Ossie Clarks on jumalik-nii kapriisne ja meenutab seda Swinging Londoni hetke. 1970ndate alguses oli selline vabadus, kuidas me riietusime-põrandat nutvad seelikud ning suurepärane värvide ja mustrite segu. Yves Saint Laurenti väikestes mustades kleitides tundsin end nagu tõeline „Parisienne”. Ma olen tõesti liiga ekstsentriline, et mind sellisel viisil näha, kuid Saint Laurenti tükid olid nii nutikad ja hõlpsasti kantavad. Ja muidugi, ma armastan Lacroix'i tema kaunistustunde ja kartmatu viisi eest, kuidas luua hullumeelset ja ilusat moodi.
Ütlete, et te pole kunagi pärast 1964. aastat midagi välja visanud. Mida te loosile ei lisanud? Minu Biba tükid, mis kukkusid tükkideks, kuigi neid oli sel ajal imeline kanda.
Kuidas on teie ostuharjumused aastate jooksul muutunud? Hinnad on muutunud!! Varem kulutasin suhteliselt palju raha disainerriietele. Kuid siis ei olnud suurt lõhet peatänava ja kalli vahel. Õhtune riietus või käekott “kõrgemas otsas” maksis kaks korda või võib -olla isegi kolm korda põhitõdesid. Aga nüüd on see laht vähemalt 10 korda. Kottide ja kingadega võib see olla 15, isegi 20 korda baashind. Ma mõtlen praegu väga -väga kõvasti, enne kui investeerin kallitesse riietesse või jalanõudesse. Nad peavad sama palju tööd tegema kui mina!
Olete katnud iga moehooaega palju -palju aastaid. Kas on mõni, mis on teie jaoks põnevam kui teised? (Sügis, kevad, moeüritus, kevadine, mehed?) Haute couture Pariisis oli mu lemmik-John Galliano päevil Dioris ja suurepärastes Saint Laurent'i näitustes. Nüüd pole enam palju moodi jäänud. Aga vähemalt on aega seda maitsta. Ma arvan, et Pariisi valmisrõivad on endiselt kõige põnevamad, kuna kõik disainerid kogu maailmast tahavad Pariisis valmistamise kroonimist.