Mind ei huvita, mida keegi ütleb selle kohta, kuidas Margiela maha kukkus, see on ikka hämmastav vaatepilt. Draama, kirg, hullumeelsed riided, mille kandmisest võis ainult unistada. Ketilingi kleit? Pane mind kirja. Paberist üle põlve saapad? Miks kurat mitte? Margiela on see, miks me kõik armastame moodi: hull talent kohtub fantaasiaga kleidi näol. Etendus jäi muidugi hiljaks (umbes viiskümmend minutit) ja koht oli pakitud selleks ajaks, kui kõik peamised toimetajad jõudsid kaugele sündmuskohale 12. päeval pärast Lanvinit. Paljud neist kaotasid oma koha ja neil ei jäänud muud üle kui valida teine rida. Kelnerid serveerisid punast veini valgetes plasttopsides, millel polnud absoluutselt mingit mõtet, sest 99% ruumis viibivatest inimestest valasid pisaraid, kui mõni neist peaks lekima, mina ise üks neist. Mul oli kerge südameatakk, kui arvasin, et mõni on minu hinnalisele siidist Lanvini kaevikule sattunud. Olgu, võib -olla mitte väike, tegelikult piiripealne. Aga õnneks oli see valehäire.
Riided olid oodatust värvikamad. Mõelge teele ja rohelistele, vaskidele ja isegi mõnele mitmevärvilisele tükile. Iga kleit nägi välja nii, nagu oleks see mudeli peale valatud, luues kõige hämmastavama istuvuse. Ühes konkreetses nahast kleidi/pükste kombinatsioonis toimus mõni superkangelase šikk tegevus. Ma poleks üldse nii üllatunud, kui modell oleks võlulasso välja piitsutanud ja sarikate juurest hoonest välja kihutanud. Kui see kõik läbi oli, tõusis üksik tüdruk valges kleidis koos rongiga nii kaua kui maandumisrada ja seisis lõpus, samas kui ülejäänud tegid finaali üle selle. Midagi hüppas, mis ehmatas püksid rahvahulgast ja striimerid lendasid kõikjale nagu need šampanja -popperi asjad aastavahetusel. Siis jooksid kõik. Sest nad teadsid, et ükski disainer ei tule välja kummardama. —REBECCA SUHRAWARDI AUSTIN